Lendas üle käopesa?

one-flew-over-the-cuckoos-nest

Sissejuhatus.

Kui Randall McMurphy 1975. a menufilmis “Lendas üle käopesa” vanglaelule vahelduse toomiseks vaimuhaigust teeskles ja psühhiaatriaosakonda viidi, ei oleks ta ilmselt osanud oma halvemaski unenäos uskuda, et asi lõpeb lobotoomiaga1(lõikus ajus, mille tulemusena inimene ei suuda enam kunagi sihipäraselt tegutseda, vt all). Ja ilmselt on raske uskuda et 21. sajandil Eesti Vabariigis võiks midagi sellist toimuda, kuid nagu järgnevast loost nähtub, võib see juhtuda meist igaühega, kes muutub piisavalt ebamugavaks süsteemile.

Tartu vangla kinnipeetavale, kes protestiks viis läbi näljastreiki, pandi (ilmselt pedagoogilistel kaalutlustel) alusetult diagnoosiks raske psüühikahäire, talle manustati tahtevastaselt tugevatoimelisi ravimeid, tal ei lastud oma advokaadiga kohtuda ning esimese ja teise astme kohus ei näinud selles kõiges mingit rikkumist. Otsus vaidlustati ja 19.veebruaril 2014. a tegi Riigikohus otsuse nr 3-2-1-155-13, kus leiti, et antud asjas on tõenäoliselt läbi viidud ravi inimese protestikäitumise tulemusena tekkinud konflikti tõttu ning ravi viidi läbi põhjendusel, et ta oli teistele ebameeldiv ja tülikas. Lisaks oli otsus märkimisväärne, kuna Riigikohus käsitles isiku kinnisesse asutusse paigutamise põhiseaduslikke aluseid ja juhtis seadusandja tähelepanu tõsistele puudujääkidele nii tahtevastast ravi puudutavas seadusandluses kui ka selle rakendamisel. Selles otsuses toodud järeldustest tuleneb, et tõepoolest on Eestis olukord, kus igaühe peal võib läbi viia tahtevastast psühhiaatrilist ravi kui defineerida erinevat arvamust mõttekäiguhäirena, mis vajab meditsiinilist sekkumist.

Järgnevalt juhin tähelepanu nimetatud otsuse punktidele, milles avalduvad psühhiaatrilise ravi määramisega seonduva süsteemi kitsaskohad ja ohud, mis halva stsenaariumi korral võivad meid kõiki puudutada. Käesolevas loos keskendun eelkõige juhtumi sisulist tausta puudutavale osale, mitte õiguslikele menetlusnormidele.

Kohtuasja lühikokkuvõte

  • Inimene oli vanglas kandmas aastast vabadusekaotust, vanglas viibides alustas inimene näljastreiki.

  • Näljastreigi jätkudes tekkis inimesel konflikt vanglaametnikega, kuna inimene soovis joogiks kraanivee asemel Värska vett. Konflikt muutus kriitliseks, mistõttu aprillis 2013. a otsustas vangla võtta kasutusele meetmed kinnipeetu mõjutamiseks ja näljastreigist loobumiseks.

  • Inimesega vestlesid vangla psühhiaatrid, mille tulemusel leiti, et inimese avaldused sisaldavad reaalsusega vastuolus olevaid kaebusi ja kahtlustusi. Leiti, et ta avaldab paranoilist luulu (vanglas kahjustatakse teda sihilikult, vangla sisekord ja töötajate tegevus on seadusega vastuolus) ja suurusluulu (tema tegu muudab kõigi teiste kinnipeetavate elu paremaks ja töötajaid karistatakse). Inimese teotahe on kõrgenenud ja kitsenenud enda ja kinnipeetavate õiguste eest võitlemisele nii sõnas, kirjas kui ka tegudes. Tema hinnang enda kehalisele ja vaimsele tervisele ei ole adekvaatne. Nende väitel inimene ei tee psühhiaatritega koostööd, tal puudub haiguskriitika ja ta keeldub ravimite võtmisest. Kuna inimene on keeldunud lubamast tutvuda tema kohta varem koostatud meditsiinidokumentatsiooniga, on diagnoosi panemine raskendatud, tegemist võib olla psühhootilise seisundiga ning inimene on iseendale ohtlik.

  • Vestluse tulemusel leiti, et inimesel on raske psüühikahäire, tema peal viidi läbi sundravi ja manustati talle tugevatoimelist skisofreeniaravimit (toimeaine haloperidool). Süstimisel füüsilist jõudu allutamiseks ei tarvitatud, kuid inimene vajas ravimi manustamiseks korduvat veenmist.

  • Riigikohus leidis hiljem, et tegelikult ei suutnud arstid psüühikahäiret diagnoosida ning ka kohtud ei tuvastanud seda ühelgi viisil.

  • Haloperidooli näol on tegemist tugeva skisofreenia ravimi ja esimese põlvkonna neuroleptikumiga, mida kasutatakse mõttekäigu häirete puhul. Ravimi infolehe kohaselt on ravim mõeldud kasutamiseks kroonilise psühhoosiga patsientidele, kes vajavad pikaaegset parenteraalset antipsühhootilist ravi. Ravimil on väga tugevaid kõrvaltoimeid krampidest, psühhootiliste sümptomite süvenemisest kuni selgitamata põhjusega surmajuhtumiteni.

  • Vangla pöördus kohtusse raviks loa saamiseks ja samaaegselt alustas sundraviga.

  • Inimene ei nõustunud psühhiaatrilise ravi määramisega ja esitas kohtule vastuväited. Ta oli hakanud sööma, eitas enesetapumõtteid, Värska vett vajas seetõttu, et kraanivesi oli hägune ja joogiks kõlbmatu. Inimesel ei ole psüühikahäiret ning tema võime oma käitumisest aru saada või seda juhtida ei ole piiratud, samuti ei ole piiratud tema teovõime. Inimene oli rahulik ega käitunud agressiivselt. Tahtest olenematu ravi kohaldamise korral soovis ta lepingulist esindajat.

  • Lisaks väitis inimene, et rikutud on põhiseaduse (PS) § 20 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 5 lg 1 ja art 8 sätestatud põhiõigusi. Ravi ei toimunud, oli üksnes ohjeldamine ning ta ei ohusta kedagi, vaid seisab põhiõiguste eest.

  • Inimest ei lastud esindama tema lepingulist esindajat vaid määrati riigi poolt esindaja, kes inimest piisavalt ei kaitsnud (nõustus raviga).

  • Kohus jättis inimese vastuväited tähelepanuta ja 2 päeva pärast ravi alustamist andis kohus loa raviks tagantjärgi.

  • Inimene kaebas otsuse edasi Tartu Ringkonnakohtusse ja seejärel Riigikohtusse.

  • Riigikohtus anti inimesele õigus ja tunnistati ravi põhjendamatuks ning saadeti asi uuesti läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtusse, kust lahendit ei ole veel.

  • Lisaks leiti Riigikohtus, et antud asjas on tõenäoliselt läbi viidud ravi inimese protestikäitumise tulemusena tekkinud konflikti tõttu ning ravi viidi läbi põhjendusel, et ta oli teistele ebameeldiv ja tülikas, ning inimese koostööst keeldumisega ei saa põhjendada psüühikahäire olemasolu.(vt allpool Riigikohtu seisukohad, p 3).

  • Riigikohus leidis ka, et kellegi kinnipidamine ainuüksi põhjusel, et tema vaated või käitumine lahknevad ühiskonnas valitsevatest normidest, ei ole aksepteeritav.

Loo moraal on, et psühhiaatriline ravi võidakse määrata igale inimesele ilma, et ta saaks võtta ühendust oma advokaadi, pereliikme või muu esindajaga ning ka kohus ei saa sellest enne ravi alustamist teada. Kõik sõltub sisuliselt ühe arsti tahtest.

Kokkuvõttes võib soovitada olla ettevaatlik Värska küsimisel, võite saada selle koos lobotoomiaga.

Artiklis kasutatud Riigikohtu otsusega on võimalik tutvuda veebilehel http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-155-13, järgnevalt esitan kokkuvõtvalt Riigikohtu seisukohad.


Riigikohtu seisukohad.

  1. Vanglas kinnipeetavale tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamiseks ei ole seaduses erikorda. Seega tuleb isiku paigutamisel tahtevastasele ravile juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustikus kinnisesse asutusse paigutamise sätetest (TsMS § 533) ja psühhiaatrilise abi seaduse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise sätetest (eelkõige PsAS §-d 11−13).

  2. Maakohtu määruses on märgitud, et puudutatud isiku keeldumise tõttu lubada raviarstil tutvuda meditsiinilise dokumentatsiooniga, on diagnoos puudulik. Diagnoosi panemise raskendatust on maakohtu määruse järgi möönnud ka avaldaja maakohtu korraldatud ärakuulamisel. Seda on korratud ka ringkonnakohtu määruses, lisaks on seal viidatud diagnoosimise raskendatusele inimese keeldumise tõttu koostööst psühhiaatritega. Selliselt on ringkonnakohtu määrus vastuoluline, kuna jääb arusaamatuks, kas kohus on psüühikahäire tuvastanud.

  3. Riigikohus oli seisukohal, et põhjendamatu on kohtute arusaam, nagu saaks psüühikahäire olemasolu tuvastada ka diagnoosita, kui arstid ei suuda seda talle panna. Inimese koostööst keeldumisega ei saa põhjendada psüühikahäire olemasolu. Inimesel ei ole koostöökohustust talle psüühikahäire diagnoosi panemiseks ja ta ei pea tõendama endal psüühikahäire puudumist ning kõik kahtlused tuleb lugeda isiku kasuks, st lugeda, et psüühikahäiret ei ole tuvastatud. Hoolimata koostöö puudumisest peab psühhiaater ja seejärel kohus isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks tuvastama, et isikul esineb just selline raske psüühikahäire, mis annab aluse paigutada ta kinnisesse asutusse ravile.

  4. Maakohtu määruse kirjeldavast osast, mis käsitleb inimese ärakuulamist kohtuniku poolt, ei nähtu viidet sellele, et inimesel esineks üldse mingi häire, rääkimata raskest psüühikahäirest, mida kohtunik oleks kohapeal tajunud. Seda ei nähtu ärakuulamise tulemuse hinnanguna ka määruse põhjendavast osast.

  5. Riigikohtu kolleegiumi arvates on eluliselt usutavad inimese väited, et tal ei olnud tegelikke suitsiidimõtteid, vaid tegemist võis olla inimesele omase viisiga, kuidas saada soovitud Värska vett. Välistatud ei ole ka võimalus, et inimese avaldus oli mõeldud musta huumorina. Tõsise enesetapukirja saatja vaevalt kirjutaks kirja lõppu, et „soovin teadaandest koopiat”.

  6. Kohtus oleks saanud ära kuulata ka inimese advokaadi ja abikaasa, kes teda aastaid tunneb. Inimesele ei olnud esindaja määramise küsimuses tagatud efektiivset õiguskaitset. Kolleegiumile jääb arusaamatuks, miks ei võimaldanud maakohus osaleda menetluses tema advokaadil. Toimikust nähtub, et viimane on 12. aprillil 2013 pöördunud maakohtu poole palvega võimaldada tal menetluses inimese esindajana osaleda ja esitanud vastuväited tahtest olenematu ravi kohaldamiseks ning taotlenud ka määratud esindaja nimetamata jätmist.

  7. Kolleegium järeldab seadustest, et kohus otsustab lisaks isiku paigutamisele kinnisesse asutusse põhimõtteliselt ka seal tahtevastaselt kohaldatava ravi üle. Väär on seega ringkonnakohtu määruse punktis 10 väljendatud seisukoht, et kohaldatav ravi on ainult arstide otsustada. Tahtevastane isikule ravimite manustamine on tõsine põhiõiguste riive, mis peab olema kohtulikult kontrollitav.

  8. Kolleegium väljendab lootust, et tegu ei ole levinud praktikaga, mis võib olla vastuolus mh PS § 18 lg-st 1 (ja ka EIÕK art-st 3) tuleneva keeluga isikut piinata ja julmalt või väärikust alandavalt kohelda. Seadustes on ka rida sätteid, mis peaksid aitama põhiõigusi tagada. Tahtest olenematu ravi puhul kohaldatakse vähim piiravaid meetodeid, mis tagavad ravile toodud isiku ja teiste isikute turvalisuse, ning meditsiiniline personal austab patsiendi õigusi ja seaduslikke huve. Kinnipeetavat koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.

  9. Käesoleva asja kohta märkis kolleegium, et asja materjalidega tutvudes ei saa välistada võimalust, et puudutatud isik võidi tahtevastaselt hospitaliseerida ja talle ravimeid manustada vähemalt osalt tema protestikäitumise tulemusena, mitte niivõrd tema vaimsele seisundile ja ohtlikkusele tuginedes. Selline tegevus võib olla omane totalitaarsele ühiskonnale, kuid ei saa olla aktsepteeritav demokraatlikus riigis. Vabadusõigust ja isikupuutumatust ei tohi piirata kergekäeliselt ning seda vähemasti isikupuutumatust arvestades ka isikute puhul, kes juba viibivad vangistuses.

  10. Põhiseadus, EIÕK ega ka Eesti seadused ei luba isikult võtta vabadust põhjusel, et ta on teistele ebameeldiv või tülikas, mh kui ta näeb ümberringi vaid oma õiguste rikkumist ja seda avalduste ja kaebustega ka väljendab. Seda isegi siis, kui tegemist võib olla tajuhäirete või muude psüühiliste probleemidega isikutega. Kellegi kinnipidamine ainuüksi põhjusel, et tema vaated või käitumine lahknevad ühiskonnas valitsevatest normidest, ei ole EIÕK-ga kooskõlas (vt EIK 24. oktoobri 1979. a otsus asjasnr 6301/73Winterwerp vs. Madalmaad, p 37).

1Lobotoomia – sagaralõikus, (eriti) suuraju frontaalsagara juhteteede läbilõikamine, mida varem kasutati psühhiaatriliste patsientide ravimenetluses. Meditsiinisõnastik, lk 433.

Call Now Button