Kes otsustab, mis on lapsele parim?

Hiljuti jäi silma ajalehes Pealinn ilmunud loos Eesti Vabariigis tunnustatud naistearsti Dr Ferenc Szirko väide, et “kui laps on sündinud, on ta iseseisev õiguskaitse subjekt ja siis ei saa ema enam teda ohtu seada. Kui kodusünnitusel tekib lapsel terviserike, siis juriidiliselt vastutab ema selle eest, kui laps ei saa õigeaegset abi.” (04.04.2014)

Eeltoodud väide oli esitatud kritiikana kodusünnitusega seotud seadusemuudatusele, millega seadustati 1. augustist 2014 kodusünnituse ämmaemandusabi. Artiklis väljenduvad meditsiinisüsteemi hoiakud paari olulise teema suhtes. Esiteks, et sündinud last käsitletakse emast eraldiseisva õigussubjektina. Teiseks, et lapsevanemate otsustusõigust on võimalik piirata, kui see läheb lahku arstide hetkehinnangust sellele, mida oleks nende arvates vaja teha.

Miks ma ütlen arstide hetkehinnang?
Aastakümnete pikkune kogemus näitab, et enamike tervisega seotud teemade puhul on võimalikud lahendused eri maade, eri linnade või eri arstide lõikes erinevad.  Arstide pakutavad lahendused on ka ajas kiirelt muutuvad. See ei ole ühelegi arstile saladus.

Kes siis otsustab, mis on konkreetse situatsiooni puhul parim lahendus?
Dr Ferenc Szirko arvamusavaldus on väga jõuline. Tema väitest võib järeldada, et kui lapsevanem on arstiga eriarvamusel, siis on see lapse elu ohtu seadmine. Hoolimata sellest, kui läbimõeldud, argumenteeritud ja vastutustundlik lapsevanema otsus tegelikult on.  Hoolimata sellest, et meditsiinisüsteemis on arvamuste paljusus ja lahendused on ajas muutuvad. Kelle arvamus ja otsus on õigusruumi jaoks väärtuslikum?

Analoogseid näiteid võib  tuua palju– näiteks rasedusaegsest uuringust loobumine, kui selle läbiviimine on seotud kas loote kahjustamise või raseduse katkemise ohuga;  näiteks, kui vanem soovib loobuda liiga ohtlikust ravimeetodist; ja paljud muud otsused.

Järgnevalt arutlen selle väite üle juriidilisest vaatenurgast.

Lapsevanema kohus ja vastutus on laps üles kasvatada, sõltumata sellest, kas keegi teine on mõneks toiminguks vastutuse võtnud või mitte.

Juriidilist vastutust võib vaadelda kahtepidi. Dr Ferenc Szirko kommentaarist lähtudes – antud juhul arst piiritleb vastutuse sünnitusprotsessiga, vanemal on see vastutus kogu elu.

Ka haiglasünnituste puhul juhtub terviserikkeid, normist kõrvalekaldeid. Ka haiglasünnituse puhul vastutab vanem võimalike tüsistuste eest. See vastutus tuleneb põhiseadusest ja perekonnaseadusest – lõpuks on alati lapsevanema kohustus ja vastutus see laps üles kasvatada, hoolimata sellest, kelle süül on terviserike tekkinud või kas keegi on vale otsuse eest vastutusele võetud.

Kas vanemad seavad oma lapse ohtu? Kas lapsevanema otsuseid saab usaldada?

Tõepoolest, laps on iseseisev õigussubjekt, seda juba lapse õiguste konventsiooni kohaselt. Kuid õiguslikult on lapse võime oma õigusi teostada piiratud ning vanematele on antud õigus ja kohustus oma lapse eest hoolitseda ja teda esindada. Dr Ferenc Szirko väljendas oma avaldusega selgelt, et tema arvates seavad vanemad oma lapse ohtu. Samas põhiseadus väljendab selgelt, et perekond, vanemad ja lapsed on riigi kaitse all (PS § 27). Põhiseaduse kommentaaride kohaselt annab see paragrahv lapsevanemale õiguse oodata, et riik ei sekkuks tema perekonnaellu ning kohustab riiki hoiduma perekonnaellu sekkumisest (http://www.pohiseadus.ee/ptk-2/pg-27/).

Põhiseaduse säte perekonna, vanemate ja laste kaitse kohta saab toimida üksnes siis, kui riigivõimu teostajad eeldavad, et vanem on lapse huvide parim esindaja. Euroopa Inimõiguste Kohus on seisukohal, et lapse huvide all tuleb mõista eelkõige, et tema perekondlikud sidemed säiliksid ning ta saaks areneda sobivas keskkonnas – ehk sisuliselt pakub lapsele parimat kaitset perekond (12.07.2011. lahend asjas nr 14737/09).

Eesti Vabariigi puhul peab teadma, et mõned aastad tagasi Perekonnaseaduse muudatuste jõustumise järel kommenteeris Harju Maakohtu esimees Helve Särgava neid muudatusi, et nüüd on võimalik lihtsa juriidilise menetlusega võtta vanematelt lapse tervise osas otsustusõigus ning arst saab lapse ravimisel vanemate luba eirata. Seda vaatamata juba jõustunud Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtulahendile ning põhiõiguslikule usuvabaduste riivele.

On oluline mõista, et Eesti riigis on mitmes valdkonnas (lisaks tervisele ka sotsiaal- ja haridusvaldkonnas) kujunenud arvamus, et lapsevanem võib olla ohtlik oma lapsele ning tema otsuseid ei saa usaldada. Mõnel juhul võib see tõesti nii olla, kuid praegusel ajal kohtab sellist suhtumist tegelikult iga lapsevanem. Tekib küsimus, kelle otsuseid saab sel juhul usaldada?

Henno Nurmsalu, 23. aprillil 2014. aastal

Viidatud kirjandus Internetis:

Call Now Button