Riik kui liigkasuvõtja põllumajandustoetuste tagasinõudmise valguses

Küllap on iga põllumees kokku puutunud põllumajandustoetuste taotlemisega. Ilmselt on palju ka neid, kellel on tulnud saadud toetus kas osaliselt või täielikult tagasi maksta. Põllumeestelt nõuab PRIA toetuse tagasi koos viivisega1. Viivise määraks on 0,1% päevas, ehk 36,5% aastas. Olgu öeldud, et sellist viivist nõutakse üksnes toetusesaajalt. Juhul kui viivitajaks on aga toetuse andja (PRIA), siis sellisel juhul viivist ei maksta.

Olgu ka öeldud, et seadusejärgne (VÕS) viivisemäär on 8%, Eesti Panga statistika kohaselt on keskmine krediidi kulukuse määr 18,92% – seega ületab toetuste tagasinõudmisel viivisemäär eeltoodut kordades. Kas on õiglane ja kooskõlas heade kommetega, et riik nõuab toetusesaajalt sedavõrd suurt viivist ning teisalt ise midagi maksma ei pea?

Toetusraha tagasinõudmine võib olla tingitud erinevatest põhjustest. Praktika on selline, et juhul kui tagasinõudmise otsus vaidlustatakse, siis tagasimaksmata toetusraha osas arvestatakse viivist tagasinõudmise otsusest arvates. Seega, juhul kui pöörduda kohtusse, võib negatiivse otsuse korral lisanduda kohustus tagasi maksta lisaks toetussummale ka viivis, mis näiteks suhteliselt tavapärase 3 kohtuastme 3 aastaga läbimise järgselt on 109,5% rohkem algsest toetusest.

Kui aga kohtuotsus tuleb positiivne, siis sellisel juhul makstakse välja üksnes toetussumma, sest ÜPPRS § 115 lg 2 kohaselt välistatakse riigivastutuse seaduse kohaldamine.

Kas selline olukord on õiglane?

Kui lugeda Euroopa Liidu Ühise Põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse seletuskirja, siis sellise erisuse tegemise põhiliseks põhjuseks on asjaolu, et riigieelarves ei ole selleks rahalisi vahendeid ette nähtud – paraku see, kas põllumehel selline raha on, riiki ei huvita.

Eraõiguslikes suhetes on lepinguvabadusest tulenevalt võimalik kokku leppida ka suuremaid viiviseid kui käesoleval juhul. Arusaamatuks jääb aga riigi kui tugevama poole eesmärk esiteks niivõrd kõrge viivisemäära kehtestamises ja teisalt riigivastutusevälistamises ebaõigelt maksmata jäetud toetussummade puhul. Seega lisaks ebavõrdsetele toetustingimustele võrreldes teiste riikidega, on ka Eesti riik põllumehed ebasoodsasse olukorda jätnud.

Põllumeeste võrdse kohtlemise küsimus tulekski esmalt lahendada Eesti tasandil. Ja selleks sobiks esimese sammuna õiglase viivisemäära kehtestamine ning samuti riigivastutuse kohaldamine juhul kui riik on eksinud.

Henno Nurmsalu

1Alus: EL Ühise Põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ÜPPRS) § 114

Riigivastutuse seaduse § 23 p 1 kohaselt võib riigilt nõuda intressi 6% aastas

Print Friendly, PDF & Email