Patsiendi õigused on asjatundlikule patsiendile

Hakates rääkima patsiendi õigustest soovin esmalt pöörata tähelepanu õiguste ja kohustuste teemale, millele iga lapsevanem võiks süvendatult mõelda. Meile meeldib teada, et meil on oma õigused, aga ei tohi unustada, et õigustega koos käivad alati kohustused.

Tänapäeva haritud lapsevanem peab olema teadlik paljudes valdkondades. Ka neis, milles tal endal kõrgharidust ei ole. Üks osa on siin kindlasti seotud patsiendiks olemisega, enda kui patsiendi õiguste tundmisega kehtivate õigusaktide ulatuses. Seetõttu peame vajalikuks rääkida juriidilistel teemadel, mis on seotud lapsevanemaks ja patsiendiks olemisega.

Rääkides lapsevanemaks olemise kontekstis patsiendi õigustest tekib loogiline küsimus, et mis kohustustest me siis räägime – kas kohustustest patsiendina või meie kohustustest lapsevanemana? Nii juriidilises kui üldises mõttes on need erineva sisuga kohustused ja ei tohiks minna omavahel vastuollu. Patsiendi õigustest ja kohustustest tuleb rääkida koos lapsevanema õiguste ja kohustustega.

Lapsevanemaks olemisega seotud olulisemad punktid on kirjas Eesti Vabariigi Põhiseaduses ja Perekonnaseaduses. Mõlemas seaduses on läbiv mõte, et vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende ees. Perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest. Vanematel on kohustus ja õigus otsustada lapsega seotud asju.

Põhiseaduses on kirjas, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all. See tähendab muu hulgas seda, et meile lapsevanemana on tagatud  mitmed lapsevanemaks olemist toetavad teenused, sh tervishoiualane tugi. See aga ei tähenda, et nende teenuste osas peaksime isiklikest vanemlikest kohustustest ja õigustest loobuma. Kehtiv õigus seda ette ei näe.

Üksikisiku tasemel peame mõistma, et oma laste hea käekäigu eest vastutame siiski vanematena meie ise. Nüüd on valiku küsimus, kas me soovime mingis etapis vastutust kellelegi teisele anda, eeldades parimat neilt, kel pole personaalset vastutust meie lapsi üles kasvatada.

Lapsevanemana puutume paratamatult kokku meditsiinisüsteemiga. Meie eneste vaba valik on, kui palju me tahame sellest valdkonnast teada. Võimalus on jätta kõik otsused arstide kui kõrgharitud spetsialistide teha ja ise jääda kõrvaltvaatajaks. On ka teine võimalus – olla asjatundlik. Teadlik mitte üksnes oma juriidilistest õigustest, vaid, palju olulisemana, olla valmis kaasa rääkima  spetsiifilistel tervisega seotud teemadel meditsiinivaldkonnas.

Oleme harjunud mõtlema, et mitte-arstist patsiendilt ei saa eeldada kõigi meditsiiniterminite tundmist või ravistrateegiates ja ravimites orinteerumist. Samas on õiguslikult tagatud võimalus oma tahet väljendada ja otsuseid teha reaalne vaid neile, kes suudavad ravijuhtumite puhul arstidega sisuliselt kaasa rääkida. Meist enamus, kes ei ole arstiteadust õppinud, arvab, et meditsiin on midagi, milles ma kindlasti ei orienteeru. Rõhutan siinkohal, et iga haritud inimene, kes on mõtlemis-, analüüsi- ja keskendumisvõimeline, on elementaarse anatoomia ja füsioloogia teadmiste pinnalt suuteline aru saama ka keerukamast meditsiinilisest materjalist.

Õigused õiguste pärast (ilma asjatundlikkuseta) võivad viia väga halbade olukordadeni. Oma õiguste nõudmine ja pime keeldumine analüüsidest, protseduuridest, arsti pakutud raviviisist või selle kahtluse alla seadmine võib viia selleni, kus kannatajaks jääte ise. Täpselt sama seis võib tekkida ka pimesi kõike pakutavat vastu võttes ja usaldades. Oma õiguste eest seistes peame aru saama ka sisuliselt ja detailideni, mille eest me seisame.

Arsti ja patsiendi suhe ei pruugi olla ühesuunaline – see võib olla ka dialoog või meeskonnatöö eesmärgiga saavutada kiire, efektiivne ja võimalikult vähemkurnav ravi. See aga eeldab asjatundlikku patsienti.

Käesolev artikkel on sissejuhatus patsiendi õiguste ja kohustuste temaatikale e-perekool.ee-s ning 1.aprillil kell 18.00 Ülle Liivamägi Perekoolis toimuvale loengule (www.emadekool.ee).

Henno Nurmsalu

 

Print Friendly, PDF & Email