Miks on „patsiendi ohutus“ Eestis nii tundlik teema? 1. lugu

Kaisa Nurmsalu refereerib Teele Orgse magistritööd „Patsiendi ohutus kui teadvustamata probleem Eesti tervishoiupoliitikas“ ja esitab oma mõtted patsiendi ohutuse teemaga seonduvalt.

Mul on aktiivsed kokkupuuted tervishoiusüsteemiga olnud alates esimese lapse sünnist ja emana elan iga päev selle teadmisega, et etteteadmata hetkel võin ma ka edaspidi vajada tervishoiusüsteemi abi. Seetõttu on minus pikalt olnud küsimused, mis on seotud patsiendi ohutusega.

Patsientidena või patsiendi esindajatena soovime me kõik olla parimal viisil võimalikult hästi abistatud. Usun, et tervishoiuteenuse kvaliteedilt ei jää me alla Euroopa teistele riikidele. Usun, et Tartu Ülikooli arstiharidus on täiesti konkurentsivõimeline ka mujal maailmas. Minu eesmärk ei ole asuda kritiseerima meie süsteemi ja meie arste. Kui minu laps vajab arstiabi, siis mind huvitab ainult ja ainult see, et ma saaksin tervisemurele võimalikult tervisttoetava lahenduse. On loomulik, et seejuures on mul ka endal teatud valikukohad ja selleks on mind kohustanud ja andnud õigused ka seadusandlus. Kui tervisemure on mitmetahuline, tähendab see koostööd erineva valdkonna arstide, erinevate haiglate, eripedagoogide jt vahel. Hoolimata sellest, et ma ise ei ole hariduselt arst, tuleb minul teha lõplikud otsused.

See tähendab, et otsustamiseks pean ma süvenema terviseprobleemi üksikasjadesse võimalikult detailselt, pean tegema endale selgeks ravilahenduste erinevad võimalused, ravimite toime üksikasjad, kõrvaltoimed ja erinevate ravimite koostoimed, ohud jne. See tähendab palju küsimusi ja küsimist, uurimist, vajadusel ka kahtlemist, erinevate eksperthinnangute saamist, vajadusel nõudmist, vajadusel mitte nõus olemist. Lõppude lõpuks vastutan oma lapse käekäigu eest mina isiklikult. Mitte keegi ei tule minu last hooldama, kui midagi läheb halvasti. Mitte keegi ei kannata kannatusi minu lapse eest. Küsimus on teadlik ja asjatundlik patsient olemises. Eesmärgiga aktiivselt võtta osa  protsessist, saavutamaks võimalikult efektiivne ja ohutu ravi.

Uurides patsiendi õiguste kontekstis erinevaid materjale sattusin juba mõni aeg tagasi Teele Orgse magistritööle. Tegemist on endise Pärnu haigla kvaliteedijuhi ja praegu Soomes töötava üldarsti lõputööga teemal „Patsiendi ohutus kui teadvustamata probleem Eesti tervishoiupoliitikas“. Sisukas ja mõtlemapanev töö, ning kuigi see on Tartu Ülikoolis kaitstud juba pea kolm aastat tagasi ning ilmumise ajal on seda ka meedias kajastatud (nt. Tiina Kangro on sellest kirjutanud), väärib teema uuesti esile tõstmist. Midagi värskemat meil antud teema puhul kasutada kahjuks ei ole. Ning kuna olukord vahepeal muutunud ei ole, siis on see magistritöö ka täna igati ajakohane.

Soovitan kõigil teemast huvitatutel see töö mõttega läbi lugeda. Toon siinkohal lühidalt välja mõned magistritöö lõppjäreldused ja faktid:

  • Patsiendi ohutus on sõnastatud World Health Organization`i (WHO)  poliitikadokumentides kui põletavaim tervishoiupoliitiline probleem kogu maailmas.
  • Paljud maailmatasemel läbiviidavad uurimustööd uurivad täna, miks tervishoiusüsteem, mis on loodud patsientide abistamiseks ja nende tervise kaitsmiseks, on muutunud üheks tervist kõige enam ohustavaks teguriks.
  • Eestis puuduvad strateegia ja meetmed patsiendi ohutuse tagamiseks.
  • Ükski tervishoiupoliitiline dokument ei kajasta patsiendi ohutuse temaatikat, kuigi Eestile siduvad nii Euroopa Liit kui Maailma Tervishoiuorganisatsioon on oma poliitikadokumentides patsiendi ohutuse seadnud prioriteetseks ja meetmeid nõudvaks valdkonnaks.
  • Eestis puudub igasugune konstruktiivne kõlapind patsiendi ohutuse teemal. Teema ei ole leidnud kõlapinda ajakirjanduses, seadusandluses, riigikogu töös ega strateegiadokumentides.
  • Pooled magistritöö raames intervjueeritud ekspertidest (tervishoiu arvamusliidrid) sõnastasid patsiendi ohutuse suure probleemina. Pooled uuringus osalenud ekspertidest arvasid, et patsiendi ohutuse teema ei ole tervishoiupoliitiline probleem ning teema ei vaja hetkel käsitlust.
  • Eksperdid leidsid, et teemat pole Eestis seni käsitletud eelkõige seetõttu, et puudub kindel huvigrupp, kes oleks teema enda vedada võtnud ning teise aspektina leidsid eksperdid, et teema käsitluseks ei ole Eesti tervishoiusüsteemi kultuur veel valmis.
  • Numbrilistest näitajatest toodi töös välja, et abi saamise asemel kogevad kuni 10% tervishoiuteenuse tarbjatest kasu asemel kahju; kuni iga kuues patsient tuhandest sureb haiglaravil olles välditava kõrvalekalde tulemusel.
  • Võib väita, et Eestis kogeb igal aastal ligikaudu 12 000 haiglaravil olnud inimest välditavat kõrvalekallet ning kuni 1500 inimest võib surra haiglaravi tulemusel.

Teele Orgse on oma magistritöö ühe eesmärgina sõnastanud soovi tõsta esile ja algatada diskussioon patsiendi ohutuse teemal. On olnud kuulda, et tervishoiusektori vastuvõtt uurimusele ei ole olnud hea. Kuigi 2011. aastal sai magistritöö üsna palju meediakajastust ja meditsiini kvaliteedi osas on Eestis “telgitagustes” peetud suuri vaidlusi, siis sisuliselt midagi muutunud ei ole. Olulises mahus avalikkuse ette sellel teemal ei ole lastud tõusta. Tervishoiusüsteemil ei ole soovi ja vajadust olukorda muuta.

See peaks olema üsna mõtlemapanev fakt. Meil patsientidena ja emadena ei ole võimu neis “telgitagustes” lahingutes kaasa rääkida, aga see pole ka vajalik. Me mõtleme, et meil üksikisikutena ei ole mingit osa olukorra muutmises ja ootame, et keegi teine kusagil selle töö meie eest ära teeks. See ei tohiks nii olla. Tervishoiusüsteemil tekib vajadus hakata sisuliselt tegutsema patsiendi ohutuse teemal ainult siis, kui patsiendid ise ohutuse tervishoiuteenuse osutamise eelduseks seavad. Ja see on iga patsiendi enda ülesanne.

Kaisa Nurmsalu

Järgnevas loos arutleb Kaisa Nurmsalu selle üle, miks on nii, et kui kogu maailmas peetakse patsiendi ohutust tervishoiupoliitika suurimaks teemaks, ei huvita Eestis see peaaegu mitte kedagi.

Patsiendi ohutuse teemalised artiklid on ilmunud koostöös portaaliga www.e-perekool.ee

 

Print Friendly, PDF & Email