Kas minu laps ei ole veel kooliküps või on ta kerge intellektipuudega?


Jurist Henno Nurmsalu kommenteerib vanemate võimalusi oma lapse koolihariduslikes küsimustes kaasa rääkida.

Teema, mis paljude lapsevanemate jaoks kirgi kütab, eriti kui nende laps on jõudmas koolimineku ikka, on laste valmisolek alustada kooliteed ehk kas laps on kooliks küps.

Lapse kooliküpsuse hinnang kujuneb reeglina lapsevanemate ja lasteaia tähelepanekute alusel. Lasteaed vormistab hinnangu koolivalmiduskaardina, milles kirjeldatakse lapse arengu tulemusi (Koolieelse lasteasutuse seaduse § 16 lg 5). Kui mõlema osapoole hinnang ei näe koolimineku osas takistusi, siis alustab laps 1. septembril kooliteed. Kui aga emb-kumb osapool seab kooliküpsuse kahtluse alla, on järgmine samm nõustamiskomisjoni poole pöördumine. Kui lapsele ei ole määratud intellektipuuet ning lapsevanem ei soovi lapse erivajadusest lähtuvalt rakendada õpet toetavaid meetmeid, on tema võimaluseks taotleda koolimineku pikendust ühe lisa-aasta võrra.

Põhiseadusest tulenevalt on igal lapsel koolikohustus. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) kohaselt tekib koolikohustus lastel, kes on saanud 7aastaseks enne käimasoleva aasta 1. oktoobrit. Koolikohustuse täitmine on miski, mis ei ole lapsevanema otsustada. Terviseseisundist tulenevalt on võimalus pikendada koolimineku algust ühe lisa-aasta võrra nõustamiskomisjoni soovitusel. PGS kohaselt on nõustamiskomisjoni pädevuseks anda soovitusi. Sotsiaalministri määrusega on aga pandud nõustamiskomisjonile koolikohustuse edasilükkamise otsustamise pädevus.

Ajakirja Pere ja Kodu augustikuu numbris ilmus artikkel “Kui laps pole kooliküps” (lk 38-41). Artiklis kirjeldati juhtumit, kus 7aastase poja ema pöördus nõustamiskomisjoni poole, et taotleda koolimineku pikendust. Lapsel oli diagnoositud krooniline astma, laps oli seetõttu suhteliselt palju lasteaiast puudunud. Ka lasteaed toetas koolipikendust. Nõustamiskomisjon tegi otsuse, mille kohaselt laps suunati Tondi kooli õppima lihtsustatud õppekava järgi.

Mida peab lapsevanem teadma ja millised on tema võimalused antud situatsioonis edasi käitumiseks, kui ta ei ole nõustamiskomisjoniga samal arvamusel?

Esimese asjana võiks lapsevanem kainelt läbi mõelda, kas nõustamiskomisjoni otsus on pädevam tema enda hinnangust? Kui nõustamiskomisjoni otsus tundub siiski pädev, siis on lapsevanem oma lapsele hinnangut andes olnud üle- või alahindav. Kui lapsevanem siiski tunneb, et otsus ei rahulda teda ja see otsus ei ole tema hinnangul lapse huve silmas pidades parim, siis on lapsevanemal õiguslikud võimalused edasi tegutsemiseks.

Igal juhul peaks lapsevanem enda jaoks selgeks tegema, mida tähendab lihtsustatud õppekava ja millised on pikemas perspektiivis selle õppe eesmärgid, sisu ja eeldatavad tulemused? Lühidalt öelduna, lihtsustatud õppekava on intellektipuudega õpilasele. Seaduse kohaselt saab lihtsustatud õppekava järgi last õppima määrata vaid nõustamiskomisjoni soovitusel ja lapsevanema nõusolekul (Valitsuse 2010. a määrus nr 182, § 1 lg 1).

Kui lapsel on vanema hinnangul ealine mahajäämus õpioskustes, mitte intellektipuue, siis millised on vanema võimalused edasiseks tegevuseks:
1. panna laps õppima lihtsustatud õppekava järgi (kuigi puuet tal ei ole) ;
2. panna laps tavakooli (kui tal pole määratud puuet), ignoreerida nõustamiskomisjoni soovitust ja riskida sellega, et laps ei saa koolis hakkama;
3. panna laps tavakooli, aga taotleda edasi nõustamiskomisjonilt erinevaid hariduslikke toetavaid meetmeid (vastavalt haridus- ja teadusministri 2010. a määrusele nr 50 „Nõustamiskomisjonile taotluse esitamise tingimused ja kord“ § 2) , et laps tavakoolis paremini hakkama saaks;
4. taotleda uuesti koolipikenduse saamist, esitades nõustamiskomisjonile täiendavaid tõendeid;
5. vaidlustada nõustamiskomisjoni otsus halduskohtus.

Põhiseaduse kohaselt on lapse hariduse valikul otsustav sõna vanematel (§ 37). See tähendab muuhulgas, et kui lapsel ei ole määratud intellektipuuet, on vanematel õigus otsustada oma lapse koolipanek tavaõppekava alusel. Kui lapsel on probleeme, siis on võimalus taotleda toetavaid meetmeid (tugisik, koduõpe vms) ja vanem ei pea leppima erivajadustega lastele mõeldud lihtsustatud sisuga õppekavaga.

Huvitav on see, et minu hinnangul on nõustamiskomisjonile sotsiaalministri määrusega pandud otsustuspädevus vastuolus nõustamiskomisjonile seadusega pandud pädevusega. Nagu eespool kirjas, siis on seadusest tulenevalt nõustamiskomisjonil soovitusi andev ja nõuandev roll. Määrus peab olema antud seaduse alusel ja täitmiseks ega saa olla vastuolus seadusega. Juba sellel alusel on võimalik kõiki nõustamiskomosjoni otsuseid vaidlustada.

Kui vaadata lihtsustatud õppekava eesmärke, siis tekib küsimus, kas on õigustatud 1. klassis nii oluliste otsuste tegemine laste osas, kelle areng on tavaline või mõnevõrra aeglasem ühiskonna normist. Kooli valik ja õppekava valik võib määrata lapse kogu edasise arengu ning lapse huvide eest seismine ja tema arengu toetamine võib viia käesoleva loo näitel hoopis vastupidistele tulemustele. Vanemate kohustus on aga olla teadlik erinevatest võimalustest lapse hariduse valikutes, et teha parim otsus oma lapse jaoks ning riik peab neid otsuseid toetama.

Henno Nurmsalu, Nurmsalu Õigusabi

20. augustil 2014. aastal

Erinevad mõisted, mis antud kontekstis olulised on.

Nõustamiskomisjon – igas maakonnas moodustatud komisjoni, mille ülesanne on soovituste andmine koolikohustuse täitmise edasilükkamiseks, alla seitsmeaastase lapse kooli vastuvõtmiseks ning hariduslike erivajadustega isikute õppe ja kasvatuse korraldamiseks (Põhikooli ja gümnaasiumiseaduse § 50).
Hariduslik erivajadus – haridusliku erivajadusega õpilane on õpilane, kelle andekus, õpiraskused, terviseseisund, puue, käitumis- ja tundeeluhäired, pikemaajaline õppest eemalviibimine või kooli õppekeele ebapiisav valdamine toob kaasa vajaduse teha muudatusi või kohandusi õppe sisus, õppeprotsessis, õppe kestuses, õppekoormuses, õppekeskkonnas (nagu õppevahendid, õpperuumid, suhtluskeel, sealhulgas viipekeel või muud alternatiivsed suhtlusvahendid, tugipersonal, spetsiaalse ettevalmistusega õpetajad), taotletavates õpitulemustes või õpetaja poolt klassiga töötamiseks koostatud töökavas. Hariduslik erivajadus võimaldab rakendada erinevaid toetavaid meetmeid, s.h lihtsustatud õpet.
Lihtsustatud õppekava – põhikooli lihtsustatud riiklik õppekava kehtestab põhihariduse standardi intellektipuudega õpilastele, kes nõustamiskomisjoni soovitusel ja vanema nõusolekul õpivad lihtsustatud, toimetuleku- või hooldusõppes (Valitsuse 2010. a määrus nr 182, § 1 lg 1).
Lihtsustatud õppe eesmärk – lihtsustatud õppe põhiülesanne on suunata kerge intellektipuudega õpilase arengut ja aidata kujuneda isiksusel, kes tuleb eluga toime võimalikult iseseisvalt, teeb võimetekohast tööd, määratleb end oma rahva liikmena ja riigi kodanikuna (Valitsuse määruse nr 182 lisa 1 “Lihtsustatud õpe”).
Lihtsustatud õppe sisu – lihtsustatud õppe sisu on valdavalt suunatud praktiliste oskuste ja teadmiste omandamisele. Kooli õppekava koostatakse nii, et õpilased omandaksid igapäevases elus toimetulekuks vajalikud teadmised ja oskused, väärtushinnangud ja toimimisviisid. Lihtsustatud õppe väljundiks on praktilist tööd väärtustav ja kutseõppeks valmis olev ühiskonna liige (VV määruse nr 182 lisa 1 “Lihtsustatud õpe” p 2.4.).
Puue – puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel (Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus).
Koolikohustus – koolikohustus on kohustus osaleda kooli päevakavas või individuaalses õppekavas ettenähtud õppes, täita õpiülesandeid ning omandada teadmisi ja oskusi oma võimete kohaselt (PGS § 9).

Print Friendly, PDF & Email